Restoranitest: Mimosa võlub hubasuse ja värvilisusega

Viljandi maantee algus Tallinnas Järvel kuulub küll ametlikult Nõmme linnaossa, kuid aedlinlikku rahu ja vaikust sealt otsida ei oskaks – maantee, surnuaia ja raudtee vahele on jäänud vaid mõni üksik roheline tänav. Aga just sealt Mimosa leiabki, keset rahu, vaikust ja imeilusat aeda. Kuigi maja ja aed on otse suure tee ääres, varjab kõrge plank liikluse ja osalt ka müra.

Värvipalett taldrikul

Poolpõlise nõmmekana olen ma vaikse kadedusega jälginud, kuidas väikesed omakandi inimestele mõeldud restoranid tekkisid kõigepealt Kadriorgu ja Kalamajja, siis Viimsisse, Õismäele ja isegi Mustamäele. Ainult millegipärast mitte Nõmmele. Kuni selle aasta alguses tekkis Nõmme jaamahoonesse Elsa, millest (veel) ei räägita, ja kevadel Järvele Mimosa, millest hakati rääkima ja kirjutama kohe, kui see uksed lahti tegi.

Kiidetakse toitu ja teenindust, kiidetakse terrassi ja õue. Oma kogemusest võin kinnitada, et põhjusega, nii söögid-joogid kui ka teenindus annavad kinnitust, et tegijad on profid ja südamega asja juures.

Siseruumides loovad muljet koogilett, lillelised tapeedid, pitskardinad ja küünlad. Soojal ajal on põhilised muljeloojad õu ja terrass. Kellele meeldib restorani Umami aed, sellele meeldib ka Mimosa. Mõlemal on tavaline lihtne aed saanud osaks restoranist, kusjuures ilma erilise ümberkujunduseta – lauad-toolid on tõstetud muru­platsile ja tulemus on eriline kodusus, justkui oleks sattunud sugulase sünnipäevale.

Mimosa suupistevalik pakub ringvaate eelroogadest: sinakashallikal keraamilisel vaagnal tuuakse lauale terve värvipalett: erkkollane peedi-­carpaccio, punased sibularõngad, kolla-valged vutimunapoolikud, sügavpunane veisetartar, oranžid mungalilleõied, rohelised jänesekapsad – maalikunst, mitte kulinaaria! Maitsed ei jäänud värvidele alla, need olid puhtad ja säravad.

Konkurentidest üle

Pearoogadega jäi seis 1:1. Madalal temperatuuril küpsetatud veis kollase peedi püree ja punaveini-kukeseenekastmega oli õnnestumine, valge kala (sellel korral tursk) kahe kapsa kreemi, hooajaliste köögiviljade ja võikastmega ebaõnnestumine. Kahe kapsa kreem ja kõik muud lisandid olid toredad ja maitsvad, aga kala vedas alt, see polnud enam esimeses nooruses. Mitte et just riknenud, aga igatahes mitte ka värske ja jäi suuremalt jaolt taldrikule alles.

Magustoiduks valisime sellesuvise hittroa – madalal temperatuuril küpsetatud rabarberi, mis Mimosas oli saanud lisandiks maasika-pipar­mündisalati, rabarberibesee ja maasikasorbeti. Madalal temperatuuril küpsetatud rabarberit olen viimasel paaril-kolmel kuul söönud Noas, Piparmündis, Raimondis ja kindlasti veel kusagil, nii et võrdlusmaterjali jätkub. Julgen kinnitada, et Mimosa oma on üks parimaid: pehme, mahe ja sobivate lisanditega.